Laseme lapsed liikuma

“Vaata, et sa ennast higiseks ei aja!” hüüab nii mõnigi hoolitsev ema õue mängima tõttavale lapsele. Lapsevanema hoiatuse taga on enamasti mure, mida tekitab veendumus, et higine laps võib kergelt külmetuda ning haigeks jääda. Ja seda üks tubli lapsevanem ometigi ei soovi. Sellest, et tegelikult peabki liikumine lapse higiseks ja hingeldama ajama, räägitakse harva. Katsume seda viga parandada.

Liikumisaktiivsuse all mõistame igasugust skeletilihaste abil sooritatud liigutust, mis kutsub esile energiakulu üle rahuoleku taseme. Lapsed peaksid iga päev aktiivselt liikuma vähemalt 60 minutit. Lapse loomulik liikumisaktiivsus kasvab 3.-4. eluaastast kuni 7.-8. eluaastani. Selleks ajaks saavutatud maksimum püsib murdeeani ja hakkab siis vähenema. Kusjuures, luude arengu seisukohalt on väga oluline vanus 12-15 eluaastat. Poiste liikumisaktiivsus on 10-15% tüdrukute omast kõrgem.

Aga miks üldse peab laps liikuma? Põhjuseid on mitmeid:

• liikuv laps on tervem
• füüsiline minapilt on positiivsem (on oma kehaga rohkem rahul)
• tõenäosus liikuda on suurem ka täiskasvanuna
• liikuv laps on enamasti normaalkaaluline (seda ka hiljem täiskasvanuna)
• liikumine lapsepõlves tugevdab luustikku

Väga oluline on last liikuma suunates meeles pidada, et liikumine peab olema mitmekesine. Selles võiks olla jooksu, hüppamist-hüplemist, tantsu ja sportmänge. Näiteks jalgrattasõit ja ujumine ei stimuleeri luude arengut. Mis peamine, liikumine on piisavalt tõhus siis, kui see paneb lapse higistama ja hingeldama!

Nii, nagu lapsed on erinevad, on erinevad ka nende kehalised võimed (vastupidavus, jõud, painduvus, kiirus, osavus). Vanus mängib siin samuti suurt rolli, mistõttu oleme mänguväljakute puhul selgelt määratlenud, millises vanuses lastele konkreetne atraktsioon kõige paremini sobib. Erinevad ronimisvahendid, torud ja tunnelid, tasakaaluvahendid, hüpperajad, vahendid viskeharjutuste jaoks ja koordinatsiooni arendamiseks, rollimängud jne – kõik on valitud vastavalt vanusegrupile ja võimetele. 

Tänapäevased mänguväljakud, eriti suuremad mängulinnakud, pakuvadki väga mitmekülgset liikumisvõimalust erinevas vanuses lastele. Võiks isegi tuua võrdluse sportlikele täiskasvanutele tuttava ringtreeninguga, kus koormust saavad erinevad lihasgrupid ning trenn võtab kogu kere korralikult võhmale. Mänguväljak pakub lapsele täpselt samasugust treeningut, ainult mängulisel ja jõukohasel moel.

Aga mis saab koolilastest ja teismelistest, kes enamiku ajast istuvad? Kooliaastat võib ju ilma naljatagi istumise hooajaks nimetada. Õnneks on liikumisvõimaluste parandamisele hakatud koolides rohkem tähelepanu pöörama. Kehalise kasvatuse tunnid pole ju iga päev, aga piltlikult öeldes tuleks koolilapsed siiski tooli küljest lahti ehk igapäevaselt ronima, turnima ja rippuma saada. Üha rohkem koole otsibki selliseid lahendusi, mis pakuksid lastele vahetundides piisavalt liikumisvõimalusi. 

Koolidesse ja siseruumidesse sobivad hästi ka erinevad venitusseinad, poomid, tegeluspaneelid jms. Kui liikumisest saab loomulik osa igas koolipäevas, võime kindlad olla, et oleme lastele andnud lisaks heale haridusele ka hea tervise!

Loos on kasutatud Marion Piisangi uurimistööd “Lapsed ja liikumine”, mis valmis Tiptiptap OÜ tellimusel.