Tim ja Tom / 3. peatükk ehk ema teab kõike

Kui sa ise oled alles väike, tundub maailm tohutu suur. Ja maru põnev! Küll tahaks seda avastada, oma nina kõikjale toppida, kõike katsuda ja proovida ning igale poole ronida! Nagu väikesed lapsed, olid ka Tim ja Tom tohutult uudishimulikud ning sattusid seetõttu sageli sinna, kuhu poleks tohtinud. Näiteks mere äärde, kuhu ema oli keelanud neil omapäi minna, sest ükskord oleks suur laine Tomi peaaegu minema viinud. Või liiga sügavale paksu metsa, kuhu Tim ükskord ära eksis. Pärdikupoisid teadsid hästi, et kodu peab alati olema silmaga näha ning turvaline on püsida oma karja lähedal, kuid mänguhoos juhtus vahel ikka, et poisid sattusid valesse kohta. 

Sel päeval, kui meri oleks Tomi endaga peaaegu kaasa viinud, polnud poistel tegelikult mõtteski mere äärde minna. Nad mängisid hoopis kodulähedases võpsikus peitust. Kas sina tead, miks on peitusemäng pärdikute jaoks kõige keerulisem mäng üldse? Loomulikult sellepärast, et peidus tuleb ju vakka püsida. Aga katsu sa vait olla ja endast mitte märku anda, kui oled kärsitu ja kärme pärdikupoiss. Sellepärast Tom väga peitust mängida ei tahtnudki, et selles mängus ta alati kaotas. Timi jaoks ei olnud raske peidus püsida, vahel jõudis ta isegi silma looja lasta, kuni Tom teda otsis, aga Tom hakkas peitu pugedes alati kohe nihelema, nii et sammal sahises ja oksad praksusid ning Tim leidis venna kerge vaevaga üles. 

Ka sel päeval tüdines Tom peitusemängust kiiresti ja tegi vennale ettepaneku hoopis kulli mängida. Järgmisel hetkel oli Tim juba kulliks löödud ning Tom kihutas hirmsa hooga võpsikust välja, tehes kiireid haake vasakule ja paremale, silgates osavalt mööda puudest ning kihutades raginal läbi põõsastest. Tomil oli nii suur hoog sees, et ta ei mänganudki kohe, kuidas maapind jalge all pehmeks muutus. Alles siis, kui käpad korraga märjaks said, taipas Tom, et on mere äärde jõudnud. Kuid Tim oli tal kannul ning Tomil polnud mõtteski lasta vennal end kinni püüda. Nii tormaski ta edasi, läbi randuvate vahuste lainete ja üle märgade kivide, mis veest välja kõrgusid. Tim oli juba ohtlikult lähedal, Tom kuulis venna hingeldamist ja lisas hoogu, kuni…

…korraga kadusid jalad alt ning märjal kivil libastunud Tom kukkus kõva plärtsatuse saatel vette! Ehmatus oli nii suur, et Tom lausa kangestus. Ta ei kuulnud midagi peale sünge kohina, ei näinud midagi peale häguse vee, ei tundnud midagi peale külma kangestuse ja tohutu hirmu! Ja just siis, kui Tom oli suutnud end nii palju koguda, et käpakestega vehkides pinnale tõusta, tuli suur laine, mis ta endaga kaasa haaras. Hetkeks jõudis Tom juba loota, et laine paiskab ta kaldale, kuid samal hetkel sai ta aru, et vesi oli otsustanud ta endaga kaasa võtta ja juba tiris see tohutu jõud väikest pärdikut avamere suunas… Suu vett täis, silmad hirmust pärani, ei saanud Tom isegi appi hüüda, kuid õnneks haaras keegi järgmisel hetkel Tomil turjast ning ahvipoiss lendas märjale kivile nagu vettinud kalts. 

Kui ehmunud poisid olid kividel veidi aega hinge tõmmanud, leppisid nad kokku, et emale juhtunust ei räägi. Tom kartis pahandada saada ja Timil hakkas vennast kahju, kuigi tema oleks hea meelega emale rääkinud, kuidas tal õnnestus vend merest päästa. Aga suur oli poiste jahmatus, kui nad koju jõudes avastasid, et nende saladus ei olnudki enam saladus. Ema teadis, mis oli juhtunud. Ta teadis kõike! Täpselt nagu ka siis, kui Tim ükskord metsa ära eksis ja Tom venna lõpuks kõige sügavamast padrikust üles leidis. Kuidas see küll võimalik sai olla? Kas siis ema eest ei olegi võimalik midagi varjata? Loomulikult ootas Timi ja Tomi ees karistus, mis tähendas seda, et ema pidas tõsise näo ja kõva häälega pika monoloogi ning jättis nad magustoidust ilma. Aga sellest hoolimata ei olnud poisid kurvad, sest kuidagi lohutav oli teada, et ema eest pole kunagi mõtet midagi varjata. Juhtugu, mis tahes.