Tim ja Tom / 5. peatükk ehk pärdikute lasteaed

Kindlasti oled kuulnud sellist ütlust, et inimene õpib kogu elu. Aga kas pärdikutega on samamoodi? Loomulikult, kuigi erinevalt inimestest ei käi pärdikud lasteaias, koolis ega ülikoolis. Kuidas nad siis õpivad? Kas nad tähti tunnevad? Lugeda oskavad? Arvutada mõistavad? Miks nemad ei pea lasteaeda minema või koolis käima? Kas targaks saab ka kuidagi teisiti? Tim ja Tom teadsid küll, et inimlapsed käivad tarkust kogumas sellistes kohtades, kus tuleb kohal olla kindlatel päevadel, kellast kellani ja kus peab täiskasvanute sõna kuulama. Nad olid isegi akende taga piilumas käinud ja Tim oli suures vaimustuses sellest, mida nägi. Tom oli natuke kahtlev, sest talle reeglid ei meeldinud. Aga põnevus oli nii suur, et isegi tema oleks olnud nõus proovima, mis tunne on käia lasteaias või koolis.

Nii andsidki pärdikupoisid ühel hommikul emale teada, et soovivad lasteaeda minna. Emal kukkus imestusest banaanikobar saba peale ja kiirelt katsus ta poiste laupa, kahtlustades, et Tim ja Tom on haigeks jäänud ja hakanud palavikust sonima. Kuid ei, poisid olid terved nagu purikad ja oma soovis täiesti kindlad. Nii ei jäänud emal muud üle, kui teiste vanematega pead kokku panna. Kuniks täiskasvanud pärdikud omavahel nõu pidasid, keksis Tom kärsitult jalalt jalale. Talle ootamine ei meeldinud. Ka teised pisikesed pärdikud, Timi ja Tomi sõbrad, tulid uurima, mis toimub ja nii oli ootajaid varsti juba kenake kamp kogunenud. Kui täiskasvanud lõpuks nõupidamise lõpetasid, ootas neid juba rühmatäis pisikesi pärdikuid, kes kõik nõudsid, et nad lasteaeda pannakse. Vanematel ei jäänud muud üle, kui laste sooviga nõustuda.

Pärdikute lasteaed sai esimesest päevast alates tohutult populaarseks! Suur uudis enneolematust eksperimendist levis nagu kulutuli ja kõik ümbruskonna pisikesed pärdikud nõudsid, et vanemad nad lasteaeda paneksid. Emad-isad, kes lootsid, et neil saab nüüd olema rohkem vaba aega, pidid pettuma, sest keegi pidi ju lasteaias pärdikutega tegelema, nende eest hoolitsema, neid toitma, kantseldama, hooldama, juhendama, keelama, valvama, nendega mängima ja mida kõike veel! Kuid järgmisel hetkel olid kõik vanemad korraga uuest elukorraldusest haaratud ja sattusid lausa hasarti. Ameteid jagus kõigile, kuigi lõpuks oli rühmas õpetajaid rohkem kui lapsi, õpetajate abisid topelt rohkem, kokkasid nii palju, et toitu jäi pidevalt üle ning direktori koha peale kandideerisid kõik isad ja vanaisad, sest igaüks pidas just ennast selle tähtsa ameti vääriliseks. Pisikesed pärdikud vaatasid hämmelduse ja imestusega, kuidas nende vanemad muudkui sebisid, korraldasid, toimetasid, asjatasid…

…ning lapsed sootuks unustasid. Kõigil oli enda koha kindlustamisega nii palju tegemist, et kellelegi ei tulnud meeldegi, miks ja kelle jaoks lasteaed üldse loodud sai. Tim püüdis päästa mis päästa annab, kuid isegi Tom ei kuulanud teda. Valitses selline kaos, mille sarnast polnud keegi varem näinud! Tekkisid tülid, kraaklemised ja ehk oleks isegi suuremaks kisklemiseks läinud, kui vanaisa Hubert ehk Papa poleks vahele astunud. Karja vanim pärdik oli elu jooksul kõike näinud, kuid mitte sellist tohuvapohu! Keegi pärdikutest polnud kunagi näinud, et Papa oleks olnud pahas tujus, kuid nüüd oli ta lausa kuri. Sabad sorgus ja kõrvad lontis, kuulasid nii suured kui väikesed, kuidas Papa pahandas ja lõpuks teatas, et lasteaiaga on nüüd lõpp!

Kulus mitu päeva, kuniks kõik pärdikud rahunesid, ära leppisid ja aru said, kui suure vea nad olid teinud. Inimesed jäägu inimesteks, pärdikud pärdikuteks, oli Papa öelnud ja tal oli tuline õigus. Inimlapsed õpivad ühtmoodi, pisikesed pärdikud aga hoopis teistmoodi. Tim ja Tom olid küll alguses natuke nukrad, et nende toredast plaanist asja ei saanud, kui selle lühikese ajaga õppisid nad midagi väga olulist – tuleb rõõmu ja uhkusega olla see, kelleks sind on loodud.