Tim ja Tom / 8. peatükk ehk traditsioonid

Me kõik teame, millised on head kombed, kuidas on viisakas käituda, mida tohib ja mida ei tohi teha, kuidas olla hea ja abivalmis ning millega näidata eeskuju. Tim ja Tom teadsid samuti, millised on reeglid, aga vahel said nad nendest täiesti erinevalt aru. Kui Tim võttis kõike sõna sõnalt, siis Tom oli see, kes mõistis asju omamoodi, nihutas piire ja nagu ema ütles, tõlgendas asju nii, nagu talle parajasti kasulik oli. Ehk siis, sattus pahandustesse hoolimata sellest, et teadis täpselt, mida tohib ja mida mitte. Kuid oli üks asi, millest Tim ja Tom ühtmoodi aru said ja mida mõlemad igal aastal pikisilmi ootasid. Need olid pärdikupere aastalõpu traditsioonid.

Traditsioon on keeruline sõna ja Tomil läheb endiselt keel sõlme, kui ta seda välja üritab öelda, kuid selle natukene põriseva sõna tähendust teab ta une pealt. See tähendab seda, et iga kord, kui aasta hakkab lõppema, hakkavad toimuma ühed ja samad asjad. Kõlab igavalt? Üldsegi mitte! Tim ja Tom ootasid juba sügisest, millal see aasta ometi lõppema hakkab. Päevad muutusid järjest lühemaks ja ööd pikemaks, kuid pärdikuid see ei kurvastanud. Vastupidi! Pimedal ajal hoidis pere veel rohkem kokku, üksteise jaoks oli veel enam aega ja Papa rääkis veel põnevamaid lugusid ajast, mil tema veel noor oli. Ema valmistas veel maitsvamaid sööke ja isa lubas veel kauem üleval olla. Aeg liikus justkui teosammul ja kõigil oli koos hea olla.

Pärdikute peres oli kombeks, et aasta lõpus annab igaüks uueks aastaks kolm lubadust või seab endale kolm eesmärki. Loomulikult tuli enne aru anda, kas lõppeva aasta lubadused said ikka täidetud. Tom oli alati esimene, kes kibeles teatama, kui tubli ta oli aasta jooksul olnud ning mille kõigega ta uuel aastal kavatseb hakkama saada. Tim pidi kerge kibedusega hinges tunnistama, et paljudes asjades oli vend temast tõepoolest osavam. Jaksas kauem pea peal seista, oskas sabaga kärbseid tappa ning suutis korraga lausa viis banaani suhu toppida. Kuid Tim oli vennast nutikam ja see mõjus alati lohutavalt. Erinevalt oma füüsiliselt osavast vennast oskas Tim vigadeta arvutada, suutis õigel ajal magama jääda ning rääkis alati tõtt.

Sel aastal olid Tim ja Tom juba aegsasti oma uute lubaduste ja eesmärkide peale mõtlema hakanud. Mõlemale tundus, et nad on juba nii nutikad ja osavad, et polegi nagu rohkem midagi õppida või saavutada. Ema ainult muigas selle jutu peale, sest mitte keegi ei saa kunagi öelda, et ta oskab ja teab kõike. Mida lähemale aastalõpp jõudis, seda rohkem kratsis Tim nurgas mõtlikult kukalt ja Tom käis rahutult edasi-tagasi. Lõpuks hakkas emal poistest hale ja ta otsustas neid natukene aidata. 

Õhtul, mil terve pärdikupere taas kokku tuli, särasid Tim ja Tom nagu jõulupuud. Nad teadsid nüüd täpselt, mida uueks aastaks lubada. Muide, sellepärast pärdikutel Jõuluvana ei käigi, et nemad ei soovi kunagi asju. Pole neil ju telefone ega arvuteid, mänguautosid ega nukke, lauamänge ega isegi sokke, raamatutest rääkimata. Aga ära arva, et nad sellepärast kuidagi kurvad on või millestki ilma jäävad. Vastupidi! Asjadest võib rõõmu leida küll, aga selline rõõm kipub kiirelt kaduma. Asjad muutuvad tavaliseks, lähevad katki, kaovad ära või saavad otsa. Aga see, mida oled ise õhina ja rõõmuga õppinud või saavutanud, muudab sind paremaks, targemaks, osavamaks ja õnnelikumaks. Ja see on parim kingitus, mida saad endale teha.

Nüüd sa tahad muidugi teada, mida Tim ja Tom uueks aastaks lubasid? Enne pead sa teadma, mida emal poistele öelda oli. Aga küllap arvad selle isegi ära, sest Tim ja Tom lubasid mõlemad, et neist saavad head ja hoolitsevad… vanemad vennad! Tim loodab, et nad saavad noorema õe, Tom eelistaks nooremat venda, kuid kindel on see, et mida rohkem pisikesi pärdikuid peres on, seda vahvam 😉