Tim ja Tom / 4. peatükk ehk parimad sõbrad

Kes on sinu parim sõber? Kuidas te tuttavaks saite? Mida teile meeldib koos teha? Timi jaoks oli parim sõber muidugi Tom ja Tomi jaoks Tim. Nad olid sünnist saati koos kasvanud ja ei osanud ettegi kujutada elu ilma teineteiseta. Loomulikult ei olnud päevad vennad ning ette tuli ka selliseid hetki, mil pärdikud karvupidi kokku läksid. Kuid leppimine ei lasknud end kunagi liiga kaua oodata ning päeva lõpuks olid parimad sõbrad jälle koos, nagu poleks midagi juhtunudki. Aga nagu sa tead, elavad pärdikud suures karjas ja see tähendab suhtlemist ka kõigi teistega peale oma parima sõbra. Nii olid Tim ja Tom pidevalt ümbritsetud teistest pärdikutest ja päris sageli juhtus, et mõnigi neist pani poiste sõpruse proovile.

Ühed sellised võrukaelad olid Timi ja Tomi tädipojad Otto ja Oskar. Nad olid väikest kasvu, väga väledad ja suured valevorstid! Täiskasvanud ütlesid, et Ottol ja Oskaril on hea fantaasia, aga Tomi meelest nad lihtsalt luiskasid. Tavaliselt siis, kui olid jälle mõne pahandusega hakkama saanud ja oli vaja süü kiirelt kellegi teise kaela veeretada. Siis suutsid Otto ja Oskar sellise loo kukku luuletada, et jäid lõpuks ise ka uskuma ning olid tagantjärele veel puhtad poisid, kuigi nende teo eest sai pahandada keegi teine. Tim oli õppinud, et kui kahest paharetist mitte välja teha, siis kaotavad nad su vastu kiiresti huvi ja pahandus veereb kellegi teise kraesse. Aga Tom ei suutnud kunagi pilku kõrvale keerata ja nii oli tal pidevalt tädipoegadega maid jagada. Tim oli loomulikult oma venna poolt ja nii need karvad jälle lendu läksidki.

Tüdrukutega oli veel keerulisem. Neid ei tohtinud ju kiusata ning loomulikult kasutasid pärdikuplikad seda ära! Seadsid poistele metsa lõkse, varastasid ja peitsid nende asju, näppasid selja tagant toitu ja maiustusi ning jooksid iga väiksema asja pärast täiskasvanutele kaebama! No kuidas sa sellistega sõber oskad olla? Tegelikult Timile ja Tomile tüdrukud meeldisid. Eriti Kiku ja Kaku, kaks õde, säravate silmade ja laia naeratusega. Ainult, et sellest naeratusest tuli pidevalt pahandust! Tim oli märganud, et mida laiemalt Kiku või Kaku neile naeratasid, seda kavalam säde helkis nende silmades ning see tähendas, et pärdikuplikadel oli jälle mingi plaan. Tom oli aga tüdrukute tähelepanust alati nii meelitatud ja elevil, et tema sellest ei hoolinud ning jooksis iga kord, pea ees, tüdrukute seatud järgmisesse lõksu.

Aga kõige rohkem sekeldusi tekkis Timil ja Tomil kellegagi, kes oli neile sama lähedane ja kallis, nagu nad ise teineteisele. Kas oskad arvata, kellest jutt? Küllap mitte. Timi ja Tomi kõige lähedasem sõber oli vanaisa Hubert, keda kõik pärdikud hellitavalt Papaks hüüdsid. Papa oli nii vana, et keegi ei osanud enam tema aastaid kokku lugeda ja kelle vanaisa ta täpselt oli, polnud samuti oluline. Hubert oli kõigi jaoks Papa, kuid kõige enam hoidis ta väikeseid pärdikuid, eriti Timi ja Tomi. Ema oli küll poisse manitsenud, et nad Papa eest tähelepanelikumalt hoolitseksid, kuid mida rohkem pärdikud püüdsid, seda enam sekeldusi sellest sündis…

Papa prillid olid kogu aeg kadunud, aga ilma prillideta ei näinud vanaisa mitte midagi! Papa kunsthambad kukkusid tal pidevalt suust, aga ilma hammasteta ei saanud keegi tema jutust aru! Papa oli kogu aeg pidevas liikumises ja kusagile teel, aga ilma järelevalveta eksis ta loomulikult ära! Papa mälu oli väga hea, aga kuna tema vanas peas oli liiga palju infot, läks see pidevalt sassi ning Papa ajas kogu aeg kõigi suurte ja väikeste pärdikute nimed segamini. Huvitaval kombel oli Papaga nii, et mida rohkem segadust, seda rohkem nalja sai! Võib-olla oli see sellest, et Papaga ei julgenud keegi pahandada? Või hoopis sellest, et Papa oskas kõik sekeldused naljaks keerata? Aga äkki hoopis sellest, et Papa armastas kõiki enda ümber südamest ja tingimusteta. Nii ju sünnibki tõeline sõprus. Kes on sinu parim sõber?