Tim ja Tom / 2. peatükk ehk banaanikooretants

Tim pistis põske kolmekümne kaheksanda pähkli ja heitis kiire pilgu venna poole, kes oli söömisega jõudnud juba magustoidu juurde. Tom oli nimelt peotäie mett endale pähe määrinud ning ootas nüüd, ärevusest niheledes, millal kärbsed talle pähe lendavad ning kleepuva mee sisse kinni jäävad. Kolmkümmend üheksa, nelikümmend… see oli Timi rekord! Põsed olid lõhkemiseni pähkleid täis ja kui Tim neid närima püüdis hakata, purskas pähklipuru tal suust välja, otse Tomile pähe! Vend ei jäänud vastust võlgu ja juba järgmisel hetkel lendas peotäis seemneid Timi poole nagu parv vihaseid herilasi. Ema vangutas ainult pead ning tõstis poiste ette suure kuivanud puukoore, millel kõrgus uhke torn värskeid puuvilju. Kindlasti tahad sa nüüd teada, miks ema poisse korrale ei kutsunud? Kas väikestele pärdikutele siis tõesti reeglid ei kehti ja kombeid ei õpetata?

Kehtivad ikka ja õpetatakse küll. Aga need on hoopis teistsugused reeglid ja kombed, kui inimestel. Meie teame lapsest saati, et enne sööki tuleb pesta käed. Seda teame samuti, et toiduga ei mängita. Mõnes peres pole kombeks ka söömise ajal rääkida. Lauast tõustes on viisakas tänada ja tublid lapsed aitavad ka nõusid koristada ning abistavad köögis. Tõde on see, et väikesed pärdikud jääksid selliste reeglite peale lihtsalt igavusest magama! Nii teab iga arukas pärdikuema, et oma vahvatele põnnidele tuleb pidevalt tegevust anda, sest nad lihtsalt peavad lakkamatult ringi sebima, nihelema, hüppama, kõõluma, jooksma, kiikuma, möllama! Tim oleks tegelikult hea meelega inimeste reeglid selgeks õppinud, sest talle meeldis vahel rahulikult ja omaette toimetada, kuid ema poleks seda kindlasti lubanud.

Toidulauaks oli Timi ja Tomi peres pehme ja tihe muru, mille seest oli hea väikeseid putukaid otsida. Tihti korraldasid pärdikupoisid putukate võidujooksu ning kelle putukas oli kiirem, see sai ka kaotaja oma nahka pista. Tim armastas väga pähkleid ja püüdis igal söögikorral neid järjest rohkem endale põskedesse mahutada. Tomile maitsesid tohutult puulehed ja tõelise maiasmokana oli ta täitsa hull mee järele. Kuid värskeid puuvilju armastasid mõlemad vennad võrdselt. Ema oli need puukoorele hunnikusse ladunud nii, et kõige peale jäid mahlased viinamarjad ning kõige alla veidi üleküpsenud banaanid. Selles polnud midagi juhuslikku, sest banaanid pididki viimaseks jääma. Kas tead, miks?

Aga sellepärast, et iga toidukorra järel esitasid Tim ja Tom banaanikooretantsu! Kui kõik banaanid olid nahka pistetud, visati banaanikoored mööda maad laiali nii, et koore sisemine ehk libedam pool jäi vastu maad. Ja siis läks mölluks! Pärdikud kargasid koorelt koorele ja kuna need on ju libedad, ei olnud võimalik banaanikoorel seisma jääda. See lendas hooga käppade alt minema! Meie, inimesed, kukume kohe pikali, kui jala alla jääb libe banaanikoor ja võime sedasi väga haiget saada. Pärdikud aga hüppavad koorel libastudes kõrgele õhku, teevad saltosid, huilgavad täiest kõrist ja maanduvad siis järgmisel banaanikoorel, et sellelt uuesti õhku karata! Möll saab läbi alles siis, kui kõik banaanikoored on ribadeks tantsitud.

Pärast pöörast banaanikooretantsu oli aeg hetkeks puuvilus pikali heita, kõhtu sügada ja silm looja lasta. Ainult hetkeks, sest isegi kui pärdik paneb silmad kinni, võid kindel olla, et tegelikult küpseb tema peas juba järgmine plaan, mida vahvat ette võtta. Tim oli just jõudnud silmad sulgeda, kui Tom juba ühe silma lahti tegi ja venna poole vaatas. Järgmisel hetkel avanes ka teine silm ja pikk saba hakkas rahutult edasi tagasi käima nagu kellapomm. Tim ei teinud ikka veel vennast välja, kuid Tom ei hoolinud sellest. Kiirelt ja osavalt sidus ta enda ja venna sabad sõlme ning enne kui Tim arugi sai, lohises ta juba Tomi järel mööda maad. Ees ootas uus seiklus!