Tim ja Tom / 6. peatükk ehk Papa reisilood

Küllap oled sinagi kuulnud ütlust, et maailm on suur ja lai. Tõsi, ega ta just väike ei ole, aga kindlasti mitte ka nii suur, et sellele ei jõuaks tiiru peale teha. Kes elab pika ja põneva elu, jõuab isegi mitu tiiru teha. Vähemalt arvasid nii Tim ja Tom, kellele meeldis väga kuulata vanaisa Huberti reisilugusid. Pärdikupoisid olid veendunud, et maailmas ei ole ühtegi kohta, kus vanaisa Hubert ehk Papa, nagu teda hellitavalt kutsuti, käinud poleks. Ja millistesse seiklustesse nende kallis Papa oli sattunud! Iga kord, kui Papa palmilehe all istet võttis ja ühel silmal kinni lasi vajuda, oli see pisikeste pärdikute jaoks märk, et kohe hakkab Papa oma reisilugusid rääkima. Nad kogunesid tema ümber tihedasse kobarasse ja kuulasid hinge kinni pidades põnevatest seiklustest, armututest võitlustest, uskumatutest kohtumistest ja pöörastest avastustest, millest Papal oli pajatada kümneid lugusid. Paraku jõudis ta ühe korraga rääkida vaid mõne neist, kuni ka teine silm kinni vajus ning varju pakkunud palmileht Papa valju norskamise saatel värisema hakkas.

Pisikestel pärdikutel olid Papa reisilood algusest lõpuni pähe kulunud, aga ikka ja jälle tahtsid nad kõike uuesti ja algusest oma kõrvaga kuulda. Papa muutus rääkides justkui taas nooreks ja uljaks pärdikuks. Tomi lemmikuks oli lugu sellest, kuidas Papa loomaküttide käest põgenes, päästes ühtlasi terve tsirkusetäie eksootilisi loomi eluaegsesse vangistusse sattumisest. Tim aga imestas väga selle üle, kuidas õnnestus Papal elada aasta aega inimsööjate suguharus ilma, et teda ennast nahka ei pistetud. Äkki inimsööjad polnud kuulnudki, et inimene on ahvist arenenud? Või olid nad hoopis nii targad, et oskasid pärdikut ahvist eristada? Kuigi Papa näis olevat terve ilma läbi rännanud, oli kõigis tema lugudes midagi ühist. Iga reis oli suur seiklus, igast kohtumisest leiti uusi sõpru ning hea võitis alati kurja. Kui Tim ja Tom kodus oma emale suure õhinaga mõnd Papalt kuuldud lugu edasi rääkisid, vangutas ema iga kord vaikides pead ja naeratas omaette. Tom arvas, et ema on Papa peale lihtsalt natuke kade, kuid Timile jäi mulje, nagu poleks ema Papa jutte üldse uskunudki. Aga midagi sellist pole ju võimalik välja mõelda, kui sa pole seda kõike ise oma naha ja karvadega kogenud?! Ema ainult muigas ja vaikis edasi.

Kord, kui Papa oli jälle jutustamisega ametis, küsis Tim temalt ootamatult, miks Papa juba ammu üldse enam ei reisi. Kas ta tõesti on terve maailma läbi käinud ja kõike oma silmaga näinud? Ja kui ongi, kas siis pole maailmas kasvõi ühte kohta, kuhu tahaks tagasi minna? Vanu sõpru, keda tahaks jälle näha? Seiklusi, mida sooviks uuesti kogeda? Kas maailmas on tore ringi käia ainult siis, kui oled noor? Sellise hulga ootamatute küsimuste peale virgus Papa hetkega ja tegi isegi kinni vajunud silma lahti. Tim kohmetus ja teised pisikesed pärdikud ootasid hinge kinni pidades, mida Papa ootamatult vahele seganud pärdikupoisile vastab. Kuid Papa ei öelnud midagi. Ajas end hoopis püsti, võttis oma bambuskepi ja tatsas vaikides kodu poole. 

Tim oli kurb ja segaduses. Kas ta oli kuidagi Papat pahandanud? Saba sorgus ja pilk maas, lonkis Tim koju ja tunnistas emale, mis oli juhtunud. Ema sasis lohutavalt poja peanuppu ning sügas ta selga. Kuid isegi see ei aidanud Timi head tuju tagasi tuua. Lõpuks rääkis ema pojale kogu tõe. Selgus, et Papa pole kodukülast kaugemal mitte kunagi käinudki… Ta oli nutikas, töökas, hea suhtleja ning selge liider ja seetõttu sai temast noorena kiirelt karja juht. See tähendas vastutust nii enda kui teiste eest. See oligi Papa maailm, milles ta terve oma elu elas kui kangelane, keda kõik armastasid. Tim oli segaduses. Milleks siis kõik need väljamõeldud reisilood? Ema kuulates sai Tim lõpuks aru, et elamaks oma unistuste elu ei pea minema laia maailma. Oluline on iseennast üles leida. Tõsi, mõni leiabki end laiast ilmast, kuid teine leiab oma koha elus sealt, kus on tema juured. Suurelt unistada aga võivad kõik!